reede, 31. jaanuar 2014

Lapsed ja pered

Õhk +29, meri +23

    Egiptus on noorte riik, laste ja noorte osakaal rahvastikust on suurem kui kusagil arenenud riigis. Abiellumine on au sees, ja lapsi on keskmiselt 4- 6, kõrgharidusega vanematel muidugi 1- 2, nagu mujalgi arengu(!)maades. Kui mitteabielus naine (ka välismaalane) siin riigis sünnitab, ei saa ta lapsele sünnitunnistust enne, kui lapse isa tuleb ka vormistamise juurde. Kui isa on uttu tõmmanud, või muud takistused, leitakse suhteliselt talutava hinna eest suvaline mees, kes nõustub vormistama lapse enda nimele. Alimente mitteabielus olles maksma ju ei pea, aga mehed on raha eest valmis milleks iganes. Enamik välismaalasi sõidab muidugi sünnitama kodumaale, ja siis kehtivad sealsed seadused.

   Lasteaiad on enamasti eraettevõtted, kas araabia-, vene-, inglise-, prantsuse- või saksakeelsed. Osades rühmades on erinevaid keeli kõnelevad lapsed koos. Vastu võetakse ka ajutisi lapsi, näit. komandeeringus või puhkusel olevate välismaalaste lapsi. Tuleb aga tõsist eeltööd teha oma lapsele lasteaeda valides, et ei satuks tujukate, oskusteta või kergeltärrituvate kasvatajate juurde. 
   Suurem osa emadest tööl ei käi, nii jooksevad lapsed omapead koos õdede- vendadega õues. Kuna majadel tavaliselt puudub õue- ala, joostakse trepikodades ja tänavatel (hea, kui on vähese liiklusega tänav).
Katused on teoreetiliselt head ja ohutud mängukohad, aga lastele need eriti ei paku huvi, ka siis kui seal parajasti kanu, küülikuid ja kitsi ei peeta. Sest katustel on u. meetrikõrgused piirded.
   Puhkepäeviti pannakse lapsed ilusasti riidesse ja minnakse kogu perega linna, vähestesse lõbustusparkidesse või randa. Rannas ollakse muidugi riietes ja meresupluste asemel peetakse piknikku. Mehed ja lapsed käivad ka meres suplemas, naised harva, ja sel juhul täisriietes.
   Nooremad lapsed kuulavad vanemate laste sõna, eriti austatakse muidugi seda, mida ütleb isa. Ligikaudu 20 % peredest juhtub, et isa lööb ema, ja on ka laste suhtes äkiline. Muidugi leiab ta, et tal on tuline õigus "nii suure üleastumise" korral karistada. Lääneriikides on see taunitav ja karistatav, patriarhaalses ühiskonnas on aga kogu võim meeste käes. Naisel peab ikka väga toetav suguvõsa olema, kui sellisele mehele koha kätte näitab.
  

reede, 24. jaanuar 2014

Ilm Hurghadas

Õhk +27, meri +24

    Siinsed ilmad on igal aastal erinevad: eri aastatel on suhteliselt külm kas detsember, jaanuar või veebruar.
Praegu on soojalaine, +26...+29, kuigi loogiliselt peaks olema aasta külmim aeg. Praegu on vaatamata kenadele soojakraadidele õhus ikka tunda jahedust, mida ma  nimetan Siberi hinguseks.
Sooja- ja külmalaine vahetumisel võib tulla suurem vihmasadu, isegi äike. Enamasti sajab õhtuti- öösiti. Siis valgub maanteedele teeäärset muda, teed muutuvad libedaks ja liiklusvahendid kipuvad ümber minema. Kuna vihma on (enne viimaseid aastaid) sadanud palju harvem, jääb elu seisma- lennujaamad ja maanteed on rivist väljas, osad kohalikud inimesed ei lähe õue, sest märjakssaamine tundub neile olevat midagi enneolematult ebameeldivat. Õnneks on Hurghadas vihmasadu umbes 1-2 x aastas, enamasti talvel.
    Tuuline on siin mitme päeva kaupa. Seejärel pikem kergema tuule periood. Kohalikud armastavad tuult ja tõmbetuult. Sest palavust siinmail jätkub. Siis on korterites kõik uksed- aknad vastastikku lahti, samuti ka  bussides- autodes- rongides. Naistel on tuules hea- pearätikud ei lase külmetuda. Kohalikud käivad siin talveti uskumatult paksudes talverõivastes.
   Paljudel taimedel on talvel puhkeperiood, nagu sel fotol näha:


   Palmide oksad seotakse talveks tugeva tuule kahjustuste ennetamiseks keskele kokku. Hurghadas on taimi vähe- enamasti vaid hotellide territooriumi kaunistamiseks. Tänavatel ja teede ääres ka veidi, aga iga uus kaupluseomanik kipub neid maha võtma, et tema reklaam paremini näha oleks. Siin kõrbepiirkonnas peaks iga taim eriti austatud- hoitud olema. Aga tegelikkus on pigem vastupidine: saaks aga oma ettevõtte laiendada ukse ees asuvale haljasalale ja kõnniteelegi. Rahvas miskipärast tahabki autoteedel kõndida, eks seal ole asfalt siledam. Ja nii saab tülitavaid kaupmehi ja vargapoisse vältida.
   Et tolmu vähem oleks, kastetakse teid ja kõnniteid veega. Enamus Hurghada tänavaid on asfalteerimata, põhjuseks ilmselt lõppematu ehitustegevus, mis nõuab sagedasi kaevetöid tänavate all (sest kõik kommunikatsioonid on tänavate all). Tolmu tõuseb iga auto möödasõidust, sellest hoolimata tulevad kümned tühjad taksod neilt tänavatelt kliente otsima ja tuututama iga inimese juures.
Ööd on (eriti talvel) jahedad ja õhuniiskus üsna suur, korterid muutuvad rõskeks, eriti kui päike aknaist sisse ei paista. Suvel on päeval palav, öösiti on kivimajad päevase kuumuse akumuleerinud tellisseintesse, ja siis oleks omakorda parem elada hoone põhjaküljel. Või omada võimast konditsioneeri. Suure suvise elektritarbimise tõttu riigis tekivad sagedased voolukatkestused. Sel juhul tuleb päeval minna merre, öösel aga kannatada kuuma korterit. Kui elekter parajasti olemas on, eelistatakse sageli ülisuurt ventilaatorit laes.
   Ka maavärinaid tuleb ette, õnneks mitte kõige tugevamaid, ent hoonetest hirmunult väljajooksmisi on olnud.
  


esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Egiptuse putukad ja kahjurid

Õhk +24, meri +23

   1. Sääsed.
Neid on igas maailmajaos, igas riigis, praktiliselt igal aastaajal. Aga et kõrberiigis sääski nii palju on, tundub uskumatu. Talvel pidi neid küll vähem olema, aga ikka ei osata (ega raatsita) hotellides muud tõrjet teha, kui neid haisuga suitsukahurist akende tagant peletada. Korralikud aknavõrgud puuduvad enamasti nii kodudes kui hotellides. Mina olen oma 2 väikest aknaava katnud tihedalt peenema silmaga tüllkardinaga, ja kui uksest kiiresti sisse- välja käia, siis on ikka haruldane sääsevabalt elada. Egiptuse korterite uksed on enamasti mitte eriti tihedad, ja ukse all on suurem vahe. Kas tõesti õhuringluse suurendamiseks? Kaldun arvama, et ehitajate ükskõiksusest. Ka uksepragudest tuleb sääski sisse, eriti kui sees on valgem kui väljas.
   2. Hiired- rotid.
Egiptus kui ammutuntud viljakasvatusmaa (Niiluse ümbrus) on alati hädas olnud hiirte- rottidega. Ilmselt seetõttu ongi kassid olnud pühad loomad. Ja seda senini. Koertesse on pigem negatiivselt suhtutud. Nüüd on piisavalt nii hulkuvaid koeri kui kasse. Ja mõlemad toituvad peamiselt prügist, milleks näha vaeva hiirejahiga? Hiired- rotid elavad tihti majade sisešahtis, kuhu koguneb pikapeale prügi, ja kus inimesed enamasti ei käi. Šahti seintel  on vee- ja kanalisatsioonitorud, ka igasugu juhtmed- kaablid:
 Õnnelikud on need korterid, kelle üks akendest ei avane sellisesse šahti. Sealt tuleb hiirtele-rottidele lisaks ka igasugu putukaid. Kõige vabadustarmastavamad hiired- rotid elavad muidugi siinses vabas (linna)looduses. Neid võib kohata nii tänavatel, prügikastides kui ka mere ääres. Juba siis vee piiril neil süüa on. Kas tõesti püüavad krabisid? Muud justkui leida seal pole.
   3. Vaaraosipelgad.
Sipelgaid on siin mitut liiki. Eriti hädas on esimese- ja keldrikorruse inimesed- asutused. On hooneid, kus nad on kindlalt hõivanud kogu maja, levivad igalt poolt, ja väga keeruline on neid hävitada. Mul on suveks ära sõites toiduainete varud klaaspurkides, väiksemad pakendid kilekotis ja nööriga lae alla tõmmatud, ja seni on see aidanud kõigi kahjurite vastu. Igasugusteks eriolukordadeks aga peab siin riigis vee- ja toidutagavarasid omama.
  4. Prussakad.
On nii tavalisi, kui ka igasuguseid suuri, kuni 10 cm- pikkuseid. Need suured on kummalised- juhtub sageli, et kukuvad selili. Enam püsti ei saa- kas surevad pikapeale, või tuleb maha tappa. Väikseid, eesti suguvendade suuruseid- jätkub siin ka.
   5. Sisalikud.
Kui  mõni tuppa satub, hävitab justkui putukaid, aga tema väljaheited on musta värvi ja asuvad 3,5 m. kõrgusel laes. Tülikas ja tihti võimatu koristada. Siinsed ruumid on ju kõrged ja heledad.
   6. Kärbsed.
Kuna prügi on palju, on ka kärbseid liiga palju, eriti tuulevaiksema ilmaga. Ka randades, sest hotellid ja avalikud rannad tahavad ju teenida toidu- joogi müümisega. Ainult tuule käes saab rannas ilma kärbesteta olla.

teisipäev, 7. jaanuar 2014

Mul on külm

Õhk +20, meri +23

   Aga ööd on umbes 13 kraadi, tuba jahtunud, lõdisen nii, et ei taipa radikatki sisse lülitada. Väga paljudel valgetel inimestel on samuti külm, rääkimata kohalikest. Nood liiguvad talveriietes. Üsna hiljuti veel süütasid mehed söelambi ja hoidsid seda sooja saamiseks oma pika rahvushõlsti- galabeeja- all, kõhu peal. Talvel on õhtuti linnas kõikjal näha spontaanseid lõkkeid- tuletõrje ju teab, et midagi ei juhtu. Egiptuses on tuletõrjet vaja peamiselt gaasipliitide kehva kvaliteedi tõttu tekkinud põlengute kustutamiseks.
   Olen minagi siin pildil päikesepaistel paksult riides:

   Õhus on tunda Siberi hingust, kuidagi ei suuda "sooja" merre minna. Kaamelidki ei käi sellise ilmaga meres.
Vaid mõnulevad päikesepaistel. Kuidas küll suurimgi hobune, kelle seljas olen ratsasporti teinud, ja Kopli lahes ujunud, on märgatavalt madalam sellest kaamelist (kui ta varsti püsti tõuseb)!
    Põhjamaadest tulnud turistid muidugi tuulevarjus päevitavad ja ujuvad. Päike paistab siin umbes 360 päeva aastas. Katmata peaga ja täis kõhuga kohe terveks päevaks päikese kätte minnes on lihtne saada päikesepiste - tihti koos külmetusega,- millega kaasneb tõsine kõhulahtisus ja külmavärinad. Seda peetakse ekslikult toidust tingitud olevaks ega ravita õigesti. Külmalt maalt tulnud inimesed on lausa pöörased lõunamaa päikese järgi. Õigem on lasta päikesel olla Päike, ja tegelda oma asjadega. On ju ükskõik, mis värvi on inimese nahk, peaasi et ta oleks INIMENE. Aga ei - valge rassi esindajad tahaks olla võimalikult puuniks päevitunud, kollase rassi esindajad- valged, ja mitte pilusilmadega (need opereeritakse valgete sarnaseks). Neegrid ei taha olla tumedad. Sellekski on kaasajal omad iluprotseduurid.
    Vanemas eas on inimesed sageli kaotanud oma rassi- ja sootunnused, saanud äravahetamiseni sarnaseks oma unistuste välimusega, aga siis ei osata seda ära tunda, ammugi sellest rõõmu tunda. Kõik vanainimesed on kuidagi sarnased. Tihti pöördusin Kairos mõne poole mingi palvega, pidades neid välismaalasteks.
    Elu on tegelikult ilus, põnev ja mitmekesine. Ja seda igas kliimavöötmes. Rikaste riikide inimesed kolivad massiliselt vaestesse riikidesse- seal saavad nad endale rohkem lubada, elada "paremini". Ja vaestes riikides unistatakse vaid arenenumatesse riikidesse pääsemisest, olgu seal või -40 kraadi külma, saaks vaid kõhu täis! Seejärel hakatakse tahtma juba autot, ilusaid riideid ja 1000 muud asja. Tegelikult on inimesele vähe vaja materiaalset, rohkem hingelist, vaimset ja emotsinaalset.
  
  
  

kolmapäev, 1. jaanuar 2014

Aastavahetuse mõtisklusi

Õhk +25, merevesi +23

   Kuidas küll erinevatel rahvastel on meie omast erinev aastavahetus. Muhameedlastel, Kagu- Aasia rahvastel ja veel mitmetel- hoopis erinevatel aegadel, erineval kombel nii väljast- kui seestpoolt...

   Egiptuses on küll ametlikult 1.jaanuar aasta esimene päev, aga seda ei tähistata, küll aga on moslemikalendri aastavahetus neile oluline tähtpäev.

  Reede on Egiptuses ametlik puhkepäev, mitte pühapäev. Turistidele on kauplustes ja tänavail küll läänelikku reklaami, isegi plastmassist kuuski ja kuusekaunistusi, aga kohalik rahvas piirdub purjus slaavlaste vaatamisega. Sest hotellides peetakse turistide meeleheaks ja hotellide kasumi huvides suuri ja kalleid pidusid. Mõni napsine satub sealt ka tänavaile seiklusi otsima.
    Üksikuid kergemaid paukpadruni laske kõlas ka. Aga elurajoonides pole mingit pidumeeleolu ega saginat, kõik on lihtsalt tavapäraselt kodudes. Mulle see sobib. Parem soojas kliimas pidutsemata, kui külmas pidutsedes. Aastad kaovad nagunii omasoodu.
   Huvitav, et siin elatakse ilma tänava- ja majanumbriteta. Aadressiks sobib ju: Hotell (kohvik, kaubamaja jne) Miramari ees, taga, kõrval... isegi, kui "kõrval" tähendab mitu maja edasi. Korterinumbrid on ka segi- läbi. Ainult suurematel tänavatel on nimed, mida aga harva teatakse ja kasutatakse.
    Kairos küll on tänavatel nimed ja majadel numbrid, muidu oleks 20- miljonilises linnas tõeline kaos. Ja igal varahommikul toimub seal pea-aegu igal tänaval suur prügipõletamine- rahvas ju magab kodudes lõunani. Kogu erasektori tööpäev algab enamasti kell 15. Ja ega seegi aeg ole kohustuslik- igaüks tuleb kohale nii, kuidas tahab. Tähtsamate asutuste juures on silt mobiiltelefoni numbriga: helista, kui teenust vajad.
   Muidugi ei käi talvel meres ujumas pea- aegu ükski kohalik. Naistele ei ole ujumine täisriietes ei meeldiv ega harjumuspärane, mehedki käivad harva meres- see meri on ju alati olnud, ei ta kao kuhugi, küll jõuab...Talvekuudel käiakse talveriietes, mille juurde aga kantakse jalas aasta läbi plastikplätusid. Kui tuleb palvetamise aeg, jäetakse need rahuliku südamega mošee ukse taha- keegi neid ei puutu.
   Päevitamine tundub araablastele üldse arusaamatu- siin tahaks igaüks olla võimalikult heleda nahaga, naised pleegitavad nahka, mehedki lasevad fotograafil toonida näo mitu astet heledamaks. Päikesevarjudega (nagu Jaapanis jm) küll ringi ei käida, lihtsalt ilma tungiva vajaduseta ei mindagi õue. Randades valgeid naisi üritatakse küll vaatamas käia ja nagu muuseas mobiilidega pildistada.
    Poeskäigu asemel lastakse  korv nööriga maja 1. korrusel asuva poeukseni. Korvis on ostetavate toiduainete nimekiri ja raha. Poemees paneb kauba korvi ja kaup tõmmatakse nööriga korteriaknast või rõdult sisse. Selline poekene on igas teises majas. Lihtne ja mugav!
   Abielunaine käib väga vähe õues, koos mehega peamiselt pidupäevade ajal sugulasi külastamas. Nii tekib suurel osal egiptlannadel ülekaal- liikumisvaegusest ja rohkest idamaa maiustuste söömisest. Maiustused ja ülesöömine on nende ainus sõltuvus: ülejäänud sõltuvust tekitavad tegevused- suitsetamine ja narkootikumid- on siin meeste privileeg.