Õhk +25, merevesi +23
Kuidas küll erinevatel rahvastel on meie omast erinev aastavahetus. Muhameedlastel, Kagu- Aasia rahvastel ja veel mitmetel- hoopis erinevatel aegadel, erineval kombel nii väljast- kui seestpoolt...
Egiptuses on küll ametlikult 1.jaanuar aasta esimene päev, aga seda ei tähistata, küll aga on moslemikalendri aastavahetus neile oluline tähtpäev.
Reede on Egiptuses ametlik puhkepäev, mitte pühapäev. Turistidele on kauplustes ja tänavail küll läänelikku reklaami, isegi plastmassist kuuski ja kuusekaunistusi, aga kohalik rahvas piirdub purjus slaavlaste vaatamisega. Sest hotellides peetakse turistide meeleheaks ja hotellide kasumi huvides suuri ja kalleid pidusid. Mõni napsine satub sealt ka tänavaile seiklusi otsima.
Üksikuid kergemaid paukpadruni laske kõlas ka. Aga elurajoonides pole mingit pidumeeleolu ega saginat, kõik on lihtsalt tavapäraselt kodudes. Mulle see sobib. Parem soojas kliimas pidutsemata, kui külmas pidutsedes. Aastad kaovad nagunii omasoodu.
Huvitav, et siin elatakse ilma tänava- ja majanumbriteta. Aadressiks sobib ju: Hotell (kohvik, kaubamaja jne) Miramari ees, taga, kõrval... isegi, kui "kõrval" tähendab mitu maja edasi. Korterinumbrid on ka segi- läbi. Ainult suurematel tänavatel on nimed, mida aga harva teatakse ja kasutatakse.
Kairos küll on tänavatel nimed ja majadel numbrid, muidu oleks 20- miljonilises linnas tõeline kaos. Ja igal varahommikul toimub seal pea-aegu igal tänaval suur prügipõletamine- rahvas ju magab kodudes lõunani. Kogu erasektori tööpäev algab enamasti kell 15. Ja ega seegi aeg ole kohustuslik- igaüks tuleb kohale nii, kuidas tahab. Tähtsamate asutuste juures on silt mobiiltelefoni numbriga: helista, kui teenust vajad.
Muidugi ei käi talvel meres ujumas pea- aegu ükski kohalik. Naistele ei ole ujumine täisriietes ei meeldiv ega harjumuspärane, mehedki käivad harva meres- see meri on ju alati olnud, ei ta kao kuhugi, küll jõuab...Talvekuudel käiakse talveriietes, mille juurde aga kantakse jalas aasta läbi plastikplätusid. Kui tuleb palvetamise aeg, jäetakse need rahuliku südamega mošee ukse taha- keegi neid ei puutu.
Päevitamine tundub araablastele üldse arusaamatu- siin tahaks igaüks olla võimalikult heleda nahaga, naised pleegitavad nahka, mehedki lasevad fotograafil toonida näo mitu astet heledamaks. Päikesevarjudega (nagu Jaapanis jm) küll ringi ei käida, lihtsalt ilma tungiva vajaduseta ei mindagi õue. Randades valgeid naisi üritatakse küll vaatamas käia ja nagu muuseas mobiilidega pildistada.
Poeskäigu asemel lastakse korv nööriga maja 1. korrusel asuva poeukseni. Korvis on ostetavate toiduainete nimekiri ja raha. Poemees paneb kauba korvi ja kaup tõmmatakse nööriga korteriaknast või rõdult sisse. Selline poekene on igas teises majas. Lihtne ja mugav!
Abielunaine käib väga vähe õues, koos mehega peamiselt pidupäevade ajal sugulasi külastamas. Nii tekib suurel osal egiptlannadel ülekaal- liikumisvaegusest ja rohkest idamaa maiustuste söömisest. Maiustused ja ülesöömine on nende ainus sõltuvus: ülejäänud sõltuvust tekitavad tegevused- suitsetamine ja narkootikumid- on siin meeste privileeg.
Kuidas küll erinevatel rahvastel on meie omast erinev aastavahetus. Muhameedlastel, Kagu- Aasia rahvastel ja veel mitmetel- hoopis erinevatel aegadel, erineval kombel nii väljast- kui seestpoolt...
Egiptuses on küll ametlikult 1.jaanuar aasta esimene päev, aga seda ei tähistata, küll aga on moslemikalendri aastavahetus neile oluline tähtpäev.
Üksikuid kergemaid paukpadruni laske kõlas ka. Aga elurajoonides pole mingit pidumeeleolu ega saginat, kõik on lihtsalt tavapäraselt kodudes. Mulle see sobib. Parem soojas kliimas pidutsemata, kui külmas pidutsedes. Aastad kaovad nagunii omasoodu.
Huvitav, et siin elatakse ilma tänava- ja majanumbriteta. Aadressiks sobib ju: Hotell (kohvik, kaubamaja jne) Miramari ees, taga, kõrval... isegi, kui "kõrval" tähendab mitu maja edasi. Korterinumbrid on ka segi- läbi. Ainult suurematel tänavatel on nimed, mida aga harva teatakse ja kasutatakse.
Kairos küll on tänavatel nimed ja majadel numbrid, muidu oleks 20- miljonilises linnas tõeline kaos. Ja igal varahommikul toimub seal pea-aegu igal tänaval suur prügipõletamine- rahvas ju magab kodudes lõunani. Kogu erasektori tööpäev algab enamasti kell 15. Ja ega seegi aeg ole kohustuslik- igaüks tuleb kohale nii, kuidas tahab. Tähtsamate asutuste juures on silt mobiiltelefoni numbriga: helista, kui teenust vajad.
Muidugi ei käi talvel meres ujumas pea- aegu ükski kohalik. Naistele ei ole ujumine täisriietes ei meeldiv ega harjumuspärane, mehedki käivad harva meres- see meri on ju alati olnud, ei ta kao kuhugi, küll jõuab...Talvekuudel käiakse talveriietes, mille juurde aga kantakse jalas aasta läbi plastikplätusid. Kui tuleb palvetamise aeg, jäetakse need rahuliku südamega mošee ukse taha- keegi neid ei puutu.
Päevitamine tundub araablastele üldse arusaamatu- siin tahaks igaüks olla võimalikult heleda nahaga, naised pleegitavad nahka, mehedki lasevad fotograafil toonida näo mitu astet heledamaks. Päikesevarjudega (nagu Jaapanis jm) küll ringi ei käida, lihtsalt ilma tungiva vajaduseta ei mindagi õue. Randades valgeid naisi üritatakse küll vaatamas käia ja nagu muuseas mobiilidega pildistada.
Poeskäigu asemel lastakse korv nööriga maja 1. korrusel asuva poeukseni. Korvis on ostetavate toiduainete nimekiri ja raha. Poemees paneb kauba korvi ja kaup tõmmatakse nööriga korteriaknast või rõdult sisse. Selline poekene on igas teises majas. Lihtne ja mugav!
Abielunaine käib väga vähe õues, koos mehega peamiselt pidupäevade ajal sugulasi külastamas. Nii tekib suurel osal egiptlannadel ülekaal- liikumisvaegusest ja rohkest idamaa maiustuste söömisest. Maiustused ja ülesöömine on nende ainus sõltuvus: ülejäänud sõltuvust tekitavad tegevused- suitsetamine ja narkootikumid- on siin meeste privileeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar