Õhk +33, meri +24
Veel 25 aastat tagasi oli siin väike kaluriküla. Nüüd on elanikke u. 100 000, hotellide arv 250 ringis. Venemaa ja endiste liiduvabariikide kodanikke elab siin u. 20 000. Muid välismaalasi u. 5000. Kuna viisasid pikendatakse suvaliselt ja mitte igale soovijale, on välismaalastest illegaale umbes 50%. Eriti ei taheta viisat pikendada endisest sotsialismileerist pärit välismaalastele: kipuvad töötama, oma rahasid pole nii palju nagu rikastest riikidest inimestel. Ametlikult on ilma tööviisata töötamine keelatud, aga ikka kuidagi mitteametlikult osad välismaalased leiavad mingi võimaluse.
Töökohti üldises mõttes on tegelikult palju, nii turistide kui kohalike elanike teenindamises, kaubanduses... Praktiliselt iga elumaja alumine korrus on 2-3 töökoja, pesumaja, poe, töölissöökla, kontori vms kasutuses. Mõnesse elumajja on isegi mošee sisse seatud. Et poleks liiga kauge päris mošeesse minna.
Turiste on praegu küll vähem kui headel aegadel, aga seda paremini läheb neil äridel, kes teenindavad kohalikke elanikke nende elurajoonides. Näiteks meeste juuksuril on (vastupidi läänemaailma majanduslanguse aegadele) tööd palju. Siinsed mehed ei taha enamuses kodus habetki ajada. Õnneks soenguid nad teha ei lase- nagu Tiibetis, küll aga käib peamassaaž juukselõikuse juurde.
Hästi läheb ka töölissööklatel: iga kulbitäis mistahes rooga (lihata) maksab ümberarvestatuna 12 eurosenti. Ehitustöölised käivad söömas lähimas söögikohas. Järjekorrad on sagedased, ja toidujagaja liigutused ülikiired. Varem ostsin sageli sealt mitu erinevat rooga, nüüd vaid juurviljaraguud kastmeks. Kartulid, supid ja salatid teen ise.
Kanaliha müügikohad on suure hulga kanapuuridega, milles elavad kanad kuni ostja tulekuni. Üheks rahvusroaks on tuvipraad. Eriti hinnas on noored, 21- päevased tuvid. Neid hoitakse ka sügavkülmas, et ikka sellist noort liha saaks ka siis, kui muidu saaks tuvid vanemaks ostjaid oodates. Tuvid elavad spetsiaalsetes u. 6- 10 meetri kõrgustes ümarates tornmajades. Pildil tuvirestoran:
Mööblitöökojad on ka huvitavad, reklaami mõttes toimub töö otse töökoja ukse ees tänaval. Soojal ajal on tõesti ruumis palavam. Kuigi on piisavalt ka mööblikauplusi, ikka elavad ära ka väikeettevõtjad.
Ka muud väikesed ettevõtjad on väiksemagi võimaluse korral samamoodi tänavale laienenud.
Metallitöökojad valmistavad rõdude piirdeid, igasugu vajalikke asju ja ilusaid kunstilisi võreuksi. Selliseid tellitakse koos külgeehitatud sääsevõrkudega puitukse ette. Nii saab ööseks või päevaks puitukse lahti jätta, et palaval ajal tekiks tuuletõmbus. Seni pole vähese kuritegevusega linnas rauduksi otseselt vaja olnud. Siin ju peaaegu igal majal uksehoidja- universaaltöömees ("doorman") olemas. Enamasti pikka hõlsti kandev maalt tulnud mees, kes tavaliselt ka magab samas, trepikojas või tillukeses ruumis välisukse lähedal. Ja ka tavakodanikele meeldib teada, kes millises majas ja kus korteris elab. Lisaks on paljude korterite uksed pidevalt lahti- et näeks, mis kuskil toimub, ja et saaks tuttavate- sugulastega trepikojas suhelda. Nii et salajasi käike, nagu läänemaailmas tavaline, on keeruline organiseerida.
Kui naisterahvas kutsub mingi töömehe korteris midagi parandama, peab korteriuks jääma avatuks.
Linnas on peale hotellide randade mitu avalikku randa, aga sissepääs maksab 10- 40 egiptuse naela. Kui mõne hotelli randa parajasti renoveeritakse, siis mõnikord lubatakse kõik soovijad ehituse perioodil tasuta randa.
Praegu on turiste vähemaks jäänud, kuigi mingit ohtu Hurghadas ei saa olla. Politsei on ülesannete kõrgusel, ka elanikud ise on huvitatud, et turistid siia käiks ja nende töökohad säiliks. Ka sõjaväe kohalolek distsiplineerib, seda peamiselt vanalinnas, valitsusasutuste lähedal ja turistide suurema kontsentratsiooni paikades. Šarm- el-Šeikis ja kogu Siinail sõjaväge olla ei tohi (kokkulepe naaberriigi Iisraeliga)
Tööstusettevõtetest asub siin- sedagi linna ääres- vaid Coca-Cola tehas. Egiptlased on tänu soojale kliimale ja magusaarmastusele selle firma jaoks suur tuluallikas. Kuigi jook on ebatervislik.
Veel 25 aastat tagasi oli siin väike kaluriküla. Nüüd on elanikke u. 100 000, hotellide arv 250 ringis. Venemaa ja endiste liiduvabariikide kodanikke elab siin u. 20 000. Muid välismaalasi u. 5000. Kuna viisasid pikendatakse suvaliselt ja mitte igale soovijale, on välismaalastest illegaale umbes 50%. Eriti ei taheta viisat pikendada endisest sotsialismileerist pärit välismaalastele: kipuvad töötama, oma rahasid pole nii palju nagu rikastest riikidest inimestel. Ametlikult on ilma tööviisata töötamine keelatud, aga ikka kuidagi mitteametlikult osad välismaalased leiavad mingi võimaluse.
Töökohti üldises mõttes on tegelikult palju, nii turistide kui kohalike elanike teenindamises, kaubanduses... Praktiliselt iga elumaja alumine korrus on 2-3 töökoja, pesumaja, poe, töölissöökla, kontori vms kasutuses. Mõnesse elumajja on isegi mošee sisse seatud. Et poleks liiga kauge päris mošeesse minna.
Turiste on praegu küll vähem kui headel aegadel, aga seda paremini läheb neil äridel, kes teenindavad kohalikke elanikke nende elurajoonides. Näiteks meeste juuksuril on (vastupidi läänemaailma majanduslanguse aegadele) tööd palju. Siinsed mehed ei taha enamuses kodus habetki ajada. Õnneks soenguid nad teha ei lase- nagu Tiibetis, küll aga käib peamassaaž juukselõikuse juurde.
Hästi läheb ka töölissööklatel: iga kulbitäis mistahes rooga (lihata) maksab ümberarvestatuna 12 eurosenti. Ehitustöölised käivad söömas lähimas söögikohas. Järjekorrad on sagedased, ja toidujagaja liigutused ülikiired. Varem ostsin sageli sealt mitu erinevat rooga, nüüd vaid juurviljaraguud kastmeks. Kartulid, supid ja salatid teen ise.
Kanaliha müügikohad on suure hulga kanapuuridega, milles elavad kanad kuni ostja tulekuni. Üheks rahvusroaks on tuvipraad. Eriti hinnas on noored, 21- päevased tuvid. Neid hoitakse ka sügavkülmas, et ikka sellist noort liha saaks ka siis, kui muidu saaks tuvid vanemaks ostjaid oodates. Tuvid elavad spetsiaalsetes u. 6- 10 meetri kõrgustes ümarates tornmajades. Pildil tuvirestoran:
Mööblitöökojad on ka huvitavad, reklaami mõttes toimub töö otse töökoja ukse ees tänaval. Soojal ajal on tõesti ruumis palavam. Kuigi on piisavalt ka mööblikauplusi, ikka elavad ära ka väikeettevõtjad.
Ka muud väikesed ettevõtjad on väiksemagi võimaluse korral samamoodi tänavale laienenud.
Metallitöökojad valmistavad rõdude piirdeid, igasugu vajalikke asju ja ilusaid kunstilisi võreuksi. Selliseid tellitakse koos külgeehitatud sääsevõrkudega puitukse ette. Nii saab ööseks või päevaks puitukse lahti jätta, et palaval ajal tekiks tuuletõmbus. Seni pole vähese kuritegevusega linnas rauduksi otseselt vaja olnud. Siin ju peaaegu igal majal uksehoidja- universaaltöömees ("doorman") olemas. Enamasti pikka hõlsti kandev maalt tulnud mees, kes tavaliselt ka magab samas, trepikojas või tillukeses ruumis välisukse lähedal. Ja ka tavakodanikele meeldib teada, kes millises majas ja kus korteris elab. Lisaks on paljude korterite uksed pidevalt lahti- et näeks, mis kuskil toimub, ja et saaks tuttavate- sugulastega trepikojas suhelda. Nii et salajasi käike, nagu läänemaailmas tavaline, on keeruline organiseerida.
Kui naisterahvas kutsub mingi töömehe korteris midagi parandama, peab korteriuks jääma avatuks.
Linnas on peale hotellide randade mitu avalikku randa, aga sissepääs maksab 10- 40 egiptuse naela. Kui mõne hotelli randa parajasti renoveeritakse, siis mõnikord lubatakse kõik soovijad ehituse perioodil tasuta randa.
Praegu on turiste vähemaks jäänud, kuigi mingit ohtu Hurghadas ei saa olla. Politsei on ülesannete kõrgusel, ka elanikud ise on huvitatud, et turistid siia käiks ja nende töökohad säiliks. Ka sõjaväe kohalolek distsiplineerib, seda peamiselt vanalinnas, valitsusasutuste lähedal ja turistide suurema kontsentratsiooni paikades. Šarm- el-Šeikis ja kogu Siinail sõjaväge olla ei tohi (kokkulepe naaberriigi Iisraeliga)
Tööstusettevõtetest asub siin- sedagi linna ääres- vaid Coca-Cola tehas. Egiptlased on tänu soojale kliimale ja magusaarmastusele selle firma jaoks suur tuluallikas. Kuigi jook on ebatervislik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar